Kui papagoi kinnisvaraturuga rahul ei ole
Õigemini küll mitte päris kolimine. Keegi ei pakkinud kohvreid, keegi ei tellinud kolimisautot ja keegi ei vahetanud aadressi.
Koliti lihtsalt üks papagoipuur ühest toast teise.
Minu jaoks.
Paula ja Emma jaoks oli tegemist aga ilmselt märksa suurema sündmusega.
Kõigepealt viisin puuri uude tuppa. Võtsin kogu sisustuse välja, pesin õrred, mänguasjad ja kausid puhtaks ning hakkasin kõike uuesti paika sättima.
Emma veetis kogu selle aja minu õlal.
Ta jälgis tähelepanelikult iga liigutust, mida tegin. Aeg-ajalt kommenteeris midagi omas keeles. Olen üsna kindel, et tõlkes tähendas see umbes järgmist:
"Mida sa teed?"
"Miks sa selle sinna panid?"
"Ei, see käis ju teisele poole."
"Oota, ma vaatan ise."
Ja siis läks ta puuri kontrollima.
Mitte niisama vaatama.
Kontrollima.
Kas magamispulk on ikka täpselt samas kohas?
Kas see on ehk sentimeetri võrra nihkes?
Kas toidukauss on ikka seal, kus peab?
Kas sellest ulatab endiselt kõige mugavamalt toitu kõrvalolevasse veekaussi likku panna?
Kas kõik tema väärtuslikud asjad on alles?
Emma käis puuris ringi nagu inimene, kes pärast kolimist oma varandust üle loeb.
Kui audit tehtud, ronis ta oma lemmikvaatepunkti.
Pea alaspidi akna juures rippudes uuris ta uut tuba väga põhjalikult.
Ma kujutan ette, et ta mõtles midagi sellist:
"Huvitav, kas siit toast paistab pea alaspidi rippudes ka kõik tagurpidi või on pilt kuidagi selgem?"
Mõne minuti pärast jõudis ta ilmselt järeldusele, et maailm on endiselt alles ja kolimine võib jätkuda.
Paula oli kogu selle aja köögis oma asjadega ametis.
Kui kõik oli valmis, otsustasin talle uut tuba tutvustada.
Esimese hooga lendas ta kööki tagasi.
Tõsiselt.
Lihtsalt lendas tagasi sinna, kus tema arvates asjad õigesti olid.
Tõin ta uuesti uude tuppa ja panin puuri.
Püüdsin olukorda rahulikult selgitada.
"Paula, siin on nüüd uus tuba. Vaata, hommikul paistab päike ühest aknast ja õhtul teisest. Kõik on tegelikult veel parem kui enne."
Paula kuulas.
Vaatas ringi.
Ja teatas siis väga selgelt oma seisukoha:
"Oma pessa! Oma tuppa!"
See ei olnud küsimus.
See oli ametlik protest.
Kogu õhtu vältel.
"Oma pessa! Oma tuppa!"
Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda enam tundub, et Emma ja Paula vaatasid sama olukorda täiesti erinevalt.
Emma kontrollis detaile.
Kas kõik toimib?
Kas süsteem töötab?
Kas tema maailm on korras?
Paula kontrollis midagi muud.
Kas see tundub ikka koduna?
Kas see on ikka minu pesa?
Kas see on ikka minu tuba?
Ja tead mis?
Mõlemal oli õigus.
Üks vaatas, kas magamispulk on sentimeetri võrra paigast ära.
Teine vaatas, kas süda tunneb end endiselt kodus.
Ja vahel on ka inimestega täpselt samamoodi.
Kumbagil oma arvamus loost.
Aga mõlemal on õigus.
Kommentaarid