Kuidas Päntajalg Emma meile jõudis 🦜💚

Septembris 2022 muutus minu maailm.

Olin aastaid unistanud senegalipapagoist. See oli minu teine suur unistus Aafrika hallpapagoi kõrval.

Ja siis ühel päeval tuli teade:

Tibu on olemas.

Süda hüppas rõõmust.

Aga rõõm ei kestnud kaua.

Sellele järgnes lause, mis lõi mul jalad alt:

"Tal on väärareng. Jalad ei kanna ja ta ilmselt ei ela ka kaua."

Ma ei mäleta enam, kui kaua ma vaikisin.

Võib-olla mõne sekundi.

Võib-olla terve igaviku.

Peas keerlesid küsimused.

Kas ma olen hull?

Kas ma saan hakkama?

Kas ma suudan aidata?

Aga samal ajal teadsin ma juba vastust.

Süda oli otsuse teinud enne mõistust.

Vastasin:

"Jah, ma soovin seda lapsukest."

Järgnenud nädal oli lõputu.

Ma ootasin.

Muretsesin.

Lootsin.

Ja kujutasin ette kõiki võimalikke stsenaariume.

Kui lõpuks Tallinnas müüjaga kohtusin, ulatati mulle väike pappkarp.

Seal sees oli minu tulevane Emma.

Enne lahkumist ütles müüja:

"Kuna tal on väärakad jalad, saad odavamalt."

Need sõnad lõikasid nagu nuga.

Mitte allahindlus ei teinud haiget.

Vaid mõte, et selle pisikese linnu väärtust hinnati tema vigaste jalgade järgi.

Minu jaoks ei olnud ta odavam.

Minu jaoks oli ta lihtsalt üks väike elu, kes vajas võimalust.

Maksin nõutud summa ja sõitsin koju.

Pisarad voolasid.

Südames oli korraga rõõm, hirm ja teadmatus.

Ma ei teadnud, mis meid ees ootab.

Kodus avasin ettevaatlikult karbi.

Sealt vaatas mulle vastu pisike roheline pall.

Suured hirmunud silmad.

Sassised suled.

Ja väga pahane olemine.

Siis juhtus midagi ootamatut.

Ta hammustas mind.

Korralikult.

Ja täpselt sel hetkel sulas mu süda.

Ma hakkasin naerma.

Sest esimene mõte, mis mulle pähe tuli, oli:

"Kui hammustab, siis elab!"

Võtsin ta õrnalt kätte.

Vaatasin tema jalgu.

Ja ütlesin talle vaikselt:

"Pole hullu, kullake. Me saame hakkama."

Ja tead mis?

Me saimegi.

Täna jookseb seesama väike "päntajalg" mööda maja ringi, kontrollib sahtleid, tassib tualettpaberit, valvab kohvitasse ja juhib kogu majapidamist sellise enesekindlusega, nagu oleks ta sündinud maailma valitsema.

Vahel vaatan teda ja mõtlen, kui lähedal olin sellele, et meie teed polekski ristunud.

Õnneks ütles süda tookord "jah".

Ja selle otsuse eest olen ma tänulik iga päev. 💚