Kohvitassi viimane hommik ehk professor Emma järjekordne teaduslik katse

 

Kohvitassi viimane hommik ehk professor Emma järjekordne teaduslik katse

Siin on tass veel elus ja terve...

Hommik. Päike on juba tõusnud ja saadab kööki esimesed soojad, päikesekiired. Silmi hõõrudes astun kööki, vajutan kohvimasina tööle ning vabastan puurist oma hommikused abilised – Emma ja Paula.

Lindudel on rituaalid paigas ja siin allahindlust ei tehta: kolm mandlit ja üks maapähkel. Alles pärast seda on nad nõus oma tähtsate linnuasjadega edasi tegelema.

Võtan külmikust kohvipiima, sätin võileivamaterjali lauale ja otsin kapist üles oma lemmiku – Inglise kohvitassi. Selle sama tassi, ilma milleta pole möödunud mitte ükski minu hommik juba üle kolmekümne aasta.

Istun uniselt, soe kohvitass käes, vaatan, kuidas linnud suure andumusega oma mandleid purustavad, ja mõtlen endamisi: "Elu on ikka ilus."

Kohv joodud, laud koristatud, päev võib alata. Suundun juba teiste toimetuste juurde, kui järsku kostab köögist heli, mis lõikab otse südamest läbi.

KLIRRRR!

"Appi... mis see nüüd oli?!"

Torman kööki ja pilt, mis avaneb, võtab korraks hingetuks. Keset põrandat lebavad minu kalli ja väärika kohvitassi säilmed. Killud on lennanud igasse ilmakaarde, nagu oleks köögis toimunud väike portselaniplahvatus. See tass oli minuga kaasas olnud aastakümneid. Näinud lugematuid hommikuid, rõõme, muresid ja kohvipause. Ja nüüd... vaikus.

Tõstan pilgu põrandalt lauale.

Seal istub Emma.

Kõigepealt vaatab ta põrandat. Siis mind. Siis jälle põrandat. Ja lõpuks fikseerib oma pilgu minu peal. Tema silmitsemine on nii ilmekas, et ma loen sealt täiesti selgelt välja terve pika õigustuskõne:

"Agle, kuule, sa unustasid mulle minu veetassi panna. Vaata nüüd seda segadust siin! Tühi tass laual – ja veel vale tass ka. Kus minu veetass on? Mina igatahes otsisin sealt seest vett. Ausalt. Ja siis hakkas see imelik anum järsku kõikuma... seejärel veerema... Ma püüdsin seda peatada, tõesti püüdsin! Aga see lihtsalt põgenes minu eest. Ja siis... plahvatas."

Emma vaatab veel korra põrandale laiali paiskunud kilde ja pöörab minu poole näo, milles peegeldub korraga täielik süütus, moraalne etteheide ja kerge pahameel:

"Nii et korista see segadus nüüd kiiresti ära. Mul oleks vaja nägu pesta."

Ja nii lõppeski ühe väärika inglise portselantassi üle kolmekümne aasta kestnud teenistus.

Mitte vanaduse tõttu. Mitte puhta õnnetuse tõttu. Vaid seetõttu, et professor Emma otsustas viia läbi järjekordse praktilise teadustöö teemal: "Kas kohvitass sisaldab vett ja mida teeb portselan kohtumisel plaaditud põrandaga?"

Eksperiment õnnestus, tulemus on käes. Teadus nõuab ohvreid... ja uusi kohvitasse.

P.S. Teadusliku katse tulemusest seekord pildimaterjali ei ole. Miks? Sest fotograaf oli toimunust nii ehmunud, et kaameratöö asemele käivitus kohe kriisikomisjon: kuidas võimalikult kiiresti kõik killud kokku korjata, enne kui koerad neile käpaga peale astuvad või linnud mõne särava tükikese noka vahele hiivavad. Prioriteedid paika – portselani saab uue, aga käpad-nokad peavad terved olema!