Kui elu pillub piksenooli, siis Emma joob vett ja Paula ütleb: "Kõik hästi!"
On päevi, mil elu tundub kerge.
Päike paistab, kohv maitseb hästi, ämm naeratab ja meenutab mõnda ammust seika. Me räägime aiamaast, kurkide marineerimisest või sellest, kuidas vanasti lehma lüpsti. Mõnikord räägib ämm isegi sea seljas ratsutamisest. Ma ei hakka teda parandama. Polegi oluline, kas mälestus on päris või on aju selle ise loonud. Tähtis on see, et ta räägib. Ta on kohal.
Siis on aga päevad, kui dementsus näitab oma kõige karmimat palet.
Haigus ei küsi, kas sul on jõudu. Ta lihtsalt võtab. Alguses mälu. Siis kindlustunde. Vaikselt ka inimese võime aru saada, kus ta on või mida ta just hetk tagasi tegi.
Ja kõige raskem on see, et ta võtab seda kõike killuke korraga.
Ühel päeval ei leia ämm enam õiget ust.
Teisel päeval ei mäleta, miks ta püsti tõusis.
Kolmandal päeval tahab ta minna bussile, mis ei peatu enam kusagil.
Mõnikord tahab ta minna laevale, kuigi pole elu jooksul kordagi laevaga sõitnud.
Need hetked teevad haiget.
Mitte sellepärast, et ta midagi valesti teeks.
Vaid sellepärast, et mina mäletan veel kõike.
Mina mäletan ämma sellisena, nagu ta oli, juba 35 aastat.
Tema enam alati ei mäleta.
Ja ometi...
Just siis, kui tundub, et maailm hakkab liiga raskeks muutuma, juhtub meie kodus midagi täiesti tavalist.
Emma lendab köögis oma veetassi juurde, joob paar lonksu ja vaatab siis mulle otsa nagu tahaks öelda:
"Kas nüüd võiks üks mandel ka tulla?"
Tema jaoks on elu uskumatult lihtne.
Hommikul kolm mandlit.
Veidi mängimist.
Veetass. Lonks, peapesu tassis ja viuhh kapi peale või aknalauale.
Ja siis minu sassis juuksed, mis on ilmselt maailma kõige mugavam padi.
Ma ei tea, miks ta just minu peas magada armastab.
Võib-olla sellepärast, et seal on alati soe.
Või sellepärast, et ta tunneb, kui ma vajan lähedust sama palju kui tema.
Ja siis on Paula.
Meie Aafrika hallpapagoi.
Kui keegi meie peres peaks töötama psühholoogina, siis oleks see tema.
Ta ei tea, mis on dementsus.
Ta ei tea, mida tähendab krooniline valu.
Ta ei tea, mis on unetud ööd või mure homse pärast.
Aga ta teab üht lauset.
Ta ütleb seda kümneid ja kümneid kordi päevas.
"Kõik hästi!"
Vahel lisab ta sinna juurde oma rõõmsa:
"Lallallaa..."
Ja kui tal on eriti jututuju, vaatab ta mulle täiesti tõsise näoga otsa ning teatab:
"Sul on poisipea!"
Ausalt öeldes õpetasin ma talle laulu: "Paula, sul on poisipea...", aga tema valib omale sobivad fraasid ja leelotab neid :)
Ja iga kord ajab see mind naerma.
Ja selles peitubki üks väike ime.
Mitte sellepärast, et probleemid oleksid kadunud.
Need ei kao kuhugi.
Ämm vajab ikka abi.
Mu selg valutab ikka.
Ööd on endiselt lühikesed.
Aga mõneks minutiks...
Unustan ma kõik.
Naeran ühe papagoi nalja üle.
Silitan teist, kes on jälle mu juustesse magama jäänud.
Ja maailm tundub korraks jälle tasakaalus.
Loomad ei mõtle homsele.
Nad ei ela eilset päeva uuesti läbi.
Nad ei kanna kaasas muret, mida ei saa lahendada.
Nad elavad selles hetkes.
Võib-olla sellepärast õpetavadki nad meile rohkem kui me ise märkame.
Kui Emma otsib oma veetassi ja Paula kordab sada korda päevas: "Kõik hästi!", siis ei tee nad seda sellepärast, et nad teaksid, kui raske päev mul on.
Nad teevad seda lihtsalt sellepärast, et selline on nende maailm.
Ja võib-olla peaksime meiegi vahel neilt õppima.
Sest elu on kummaline.
Ühel hetkel on ta päikest täis.
Järgmisel hetkel pillub ta piksenooli.
Aga me saame valida, kas märkame nende piksenoolte vahel ka väikeseid valguskiiri.
Minu kodus on need valguskiired sageli sulgedega.
Üks neist joob parasjagu vett.
Teine ütleb juba sajandat korda:
"Kõik hästi!"
Ja kummalisel kombel...
ongi.
Vähemalt selleks hetkeks.
Kommentaarid