Papagoidega koos elades ei ole kahte ühesugust hommikut

Vahel küsitakse minult, kas papagoidega koos elamine muutub aastatega tavaliseks.

Ei.

Pigem juhtub vastupidi.

Iga päev õpetavad nad mulle midagi uut.

Viimased kaks hommikut olid selle suurepäraseks näiteks.

Hommik algab... Paula jaoks kell pool viis

Praegusel aastaajal ei lähe öö õieti pimedakski. Niipea kui esimesed päikesekiired aknast sisse paistavad, algab Paula jaoks uus päev.

Ja kui Paula arvates on päev alanud, peab olema ärkvel ka ülejäänud pere.

Nii kostab üle maja tuttav hüüe:

"Agleee!"

Kui ma sellele ei reageeri, järgneb kohe järgmine käsk:

"Agleee, tule kööki!"

Ja kui sealtki vastust ei tule:

"Agleee... oma tuppa!"

Mina püüan teki alt veel viimaseid uneminuteid päästa ja torisen vastu:

"Paula... tasa... tudu aeg on veel..."

Paula ilmselt mõtleb selle peale ainult üht:

"Päike on väljas. Linnud laulavad. Miks inimene veel magab?"

Kui inimene ei tule...

Täna otsustasin proovida, mis juhtub siis, kui ma lihtsalt ei tee väljagi.

Selgus, et Paula oli selleks valmis.

Pärast mõningast mõtlemist leidis ta uues puuris ühe vana toiduluugi, mille kinnituse olin kolimise käigus kogemata kontrollimata jätnud.

Natuke nokatööd...

Väike lüke...

Ja proua jalutas täiesti rahulikult puurist välja.

Mitte paanikas.

Mitte hirmuga.

Lihtsalt otsustas, et ootamisest aitab küll.

Kui mina tema juurde ei tule, tuleb tema ise maailma avastama.

Aga siis ärkas Emma...

Kui üks papagoi pääseb vabadusse, ei jää teine sellest muidugi vaikides kõrvale.

Puurist kostis kohe valjuhäälne protest.

Umbes selline:

"Aga mina? Auuuu! Mina tahan ka!"

Ja nii lõppeski minu mõte edasi magada.

Üks tund üksinda kodus

Õhtul otsustasin teha väikese katse.

Läksin tunniks aeda rohima ja jätsin linnud tuppa vabalt toimetama.

Tagasi tulles istus Paula täiesti rahulikult elutoa kardinapuul ja harutas kardinat alla. Ilmselt oli ta otsustanud, et sisekujundus vajab väikest värskendust.

Emma oli samal ajal leidnud palju tähtsama töö.

Ta oli kangutanud lahti pähklipurgi kaane, valinud sealt endale ühe pähkli ning kolinud selle magamistuppa.

Mitte söömiseks.

Vaid sokisahtli inventuuri tegema.

Kui sokisahtlist saab varakamber

Selgus, et Emma peab seda sahtlit täiesti enda omaks.

Kui minu abikaasa hiljem pesust tulles tahtis sealt puhtaid sokke võtta, lendas Emma talle välkkiirelt kallale ja hammustas väga valusalt.

See oli esimene kord, kui nägin teda midagi nii otsustavalt kaitsmas.

Emma ei olnud kuri.

Ta oli lihtsalt täiesti veendunud, et sokisahtel kuulub temale.

Lahendus oli õnneks lihtne.

Me ei karistanud teda.

Panime lihtsalt selle sahtli lõpuni kinni ja avasime talle uurimiseks hoopis teise sahtli.

Mõnikord piisab sellest, kui suunata papagoi tähelepanu uuele avastusele.

Hommik teki all

Täna hommikul sai Emma jälle oma pähklid kätte ning otsustasin pärast kohvi veel natukeseks voodisse tagasi pugeda.

Emma lendas loomulikult kaasa.

Tal on komme aeg-ajalt minu kõrval teki all tukastada.

Ta puges teki alla, sättis ennast mõnusalt kerra ja jäi peaaegu kohe tukkuma.

Mina proovisin ainult natuke tekki sättida...

Sain kohe pahase urina.

Sõnum oli väga selge.

"Ära liiguta! Mina olen oma koha juba välja valinud."

Ja nii ma siis lebasin.

Täiesti liikumatult.

Sest üks väike Senegali papagoi oli otsustanud, et hommikune uinak toimub täpselt selles asendis.

Kaks täiesti erinevat iseloomu

Mida rohkem ma neid kahte jälgin, seda enam mõistan, et papagoidel on sama erinevad iseloomud nagu inimestel.

Paula on ettevaatlik mõtleja.

Tema vaatab, kaalub ja alles siis otsustab.

Emma aga hüppab pea ees uutesse seiklustesse.

Kui midagi on vaja avada, lahti kangutada või üle vaadata, jõuab Emma sinna tavaliselt esimesena.

Ja võib-olla just sellepärast ongi papagoidega koos elamine nii eriline.

Nad ei ole lihtsalt linnud.

Nad on isiksused.

Vahel ajavad nad naerma.

Vahel panevad pead vangutama.

Aga igal õhtul, kui maja lõpuks vaikseks jääb, mõtlen ma ikka ühte ja sama.

Kui igav oleks elu ilma nende kahe väikese tegelaseta.