Kui arglikust linnust saab julge lind
Mõnikord ütlevad tuttavad naerdes:
"Paula on teil ikka nii ülbeks läinud."
Ja ma naeran kaasa.
Sest ma tean täpselt, mida nad mõtlevad.
Ta tuleb ise kapi peale.
Ta uurib kõike uut.
Ta ronib mänguasjade juurde ja lõhub need rõõmuga ära.
Ta lendab ise minu õlale.
Ja kui ta otsustab, et minu hommikusöök näeb liiga hea välja, näksab ta mind õrnalt kõrvast, justkui öeldes:
"Kuule... räägime sellest pasteedist."
Kunagi poleks ma osanud sellest isegi unistada.
Kunagi ei julgenud ta peaaegu mitte midagi.
Täna julgeb ta kõike.
Ja see ei ole ülbus.
See on usaldus.
See on turvatunne.
See on teadmine, et maailm ei ole enam hirmus koht.
Ma ei õpetanud Paulat ülbeks.
Ma õpetasin talle, et ta ei pea enam kartma.
Ja kui hirm ühel päeval kadus...
...tuli nähtavale tema päris iseloom.
Selgus, et ta on uudishimulik.
Kange.
Naljakas.
Jonnakas.
Armas.
Ja vahel täiesti veendunud, et minu pasteedisai kuulub õigusega talle.
Ausalt öeldes ei tahaks ma teda enam mitte kunagi tagasi selle vaikse ja kartliku linnuna.
Sest see "ülbus" on tegelikult kõige ilusam kompliment, mida päästetud või hirmunud papagoi oma inimesele teha saab.
See ütleb:
"Ma usaldan sind piisavalt, et olla lõpuks mina ise."
Kommentaarid