🦜 Kui Paula avastas Emma korruse

Meil on kodus üks vana korgist tunnel.

Tegelikult on see üldse reptiilidele mõeldud tunnel, aga aastaid tagasi avastasin selle akvaariumitarvete poest ja kuna papagoipoes maksis samasugune kordades rohkem, siis tuli mul geniaalne mõte: papagoile sobib ju papagoimänguasja asemel ka reptiilitunnel. 😄

Tunnel on umbes 25 cm pikk ja seest umbes 10 cm läbimõõduga.

See on meil olnud juba aastaid.

Toby ja Emma mängisid sellega. Emma puges tunnelisse peitu ja Toby otsis teda. See oli nende mänguasi ja nende väike maailm.

Neli aastat seisis tunnel mängupuul.

Rahulikult.

Kedagi häirimata.

Kuni eelmisel nädalal otsustas Paula, et tema on nüüd piisavalt julge, et tulla mängupuu alumisele korrusele.

See alumine korrus oli seni olnud peamiselt Emma territoorium.

Ja seal oli ka tunnel.

Paula vaatas seda.

Mina vaatasin Paulat.

Paula vaatas tunnelit.

Ja siis tuli esimene krõks.

Ta avastas, et korki saab nokaga eemaldada.

No ja kui papagoi avastab, et mingit asja saab nokaga lammutada, siis pole enam tegemist mänguasjaga.

See on projekt.

Tänaseks on 25-sentimeetrisest tunnelist alles umbes 7 sentimeetrit puhast disaini. 😂

Ja mina koristan.

Hommikul koristan.

Õhtul koristan.

Olen koristaja, kojamees ja söögitädi.

Põrandal on korgilaastud, suled, sulgimise ajal veel rohkem sulgi ja loomulikult tolm.

Ma elan vahel nagu seakaatris, kus midagi pidevalt lendab.

Aga Paula töötab.

Ja mina vaatan seda tunnelit ning mõtlen:

„Millal see ükskord otsa saab?“ 😂

---

Aga ega sellest veel vähe ole.

Emma on nimelt täiesti arusaadavalt solvunud.

Tema korrus.

Tema tunnel.

Tema mängumaa.

Ja nüüd tuleb sinna mingi hall analüütik ning hakkab tema nelja aasta vanust mänguasja molekulideks lammutama.

Aga Emma ei ole lind, kes kaua kurvastab.

Tema lahendus oli lihtne.

Ta lendas ülbelt ülemisele korrusele ja hakkas seal hängima.

Täiesti rahulikult.

Nagu tahaks öelda:

„Olgu. Kui alumine korrus enam minu oma ei ole, siis lähen üles.“

Mina mõtlesin juba, et näe, kui ilusasti nad nüüd kokkuleppele jõudsid.

Loomulikult olin ma naiivne. 😂

Sest mõne aja pärast avastas Paula, et Emma on üleval.

Ja Paula ei olnud nõus sellega.

Kadekops lendas talle järele ja kupatas Emma minema.

Nii et nüüd on meil tekkinud täiesti omaette mängukorraldus.

Paula mängib.

Emma ootab.

Paula väsib.

Emma läheb mängima.

Kui Paula jälle märkab, et Emma mängib, läheb ta vaatama, mida Emma teeb.

Ja kui vaja, siis kupatab ta jälle minema.

Emma aga ei lase ennast sellest kaua häirida.

Tema läheb kööki külmkapi otsa või maandub minu õlale ja ootab oma võimalust.

Mängima minnakse siis, kui Paula on väsinud. 😂

---

Ja mina?

Mina koristan.

Vaatan kahte papagoid.

Koristan veel.

Vaatan tunnelit.

7 sentimeetrit.

Ja mõtlen:

„Ma lihtsalt ei tea, kas need 7 sentimeetrit on Paula jaoks mänguasja jäänused või minu jaoks veel seitse päeva koristamist.“ 😂🦜

Selline on siis elu kahe papagoiga.

Üks avastab maailma.

Teine kaitseb oma territooriumi.

Mina koristan nende järel.

Ja millegipärast mulle see kõik ikka meeldib. ❤️

Sest kui kodus ei oleks korki, sulgi, laaste, lendavaid paharette ja pidevat „mis nüüd jälle juhtus?“ tunnet...

siis oleks kodu kuidagi liiga vaikne. 🦜❤️