Minu Emma....
Ta sööb, tunneb huvi maailma vastu, ronib, lendab, jookseb ja korraldab oma väikeseid pahandusi — järelikult on ta leidnud viisi, kuidas oma kõverate varvastega suurepäraselt hakkama saada. 😄
Ja võib-olla on selles isegi üks väga ilus õppetund: meie, inimesed, tahame vahel midagi „normaalseks“ teha, kuigi loom ise ei pruugi oma eripära üldse probleemina tajuda. Kui Emma saab oma jalgadega mugavalt hakkama ja tal pole valu ega liikumispiirangut, siis pole põhjust tema varbaid lihtsalt välimuse pärast sirgeks ajada.
Väike Päntajalg ei pidanud saama ideaalseteks.
Ta pidi saama võimaluse elada.
Ja seda ta teebki. Täie hooga. 😂💚
Sööb. Jookseb. Lendab. Ronib. Hammustab. Elab.
Täpselt nii peabki. ❤️
😂❤️ NO VAATA TEDA! See on ikka seesama väike Päntajalg?!
Ja kõige armsam on see, et ta ei liigu üldse ettevaatlikult ega „puudega linnu“ moodi. Ta jookseb ringi nagu väike roheline kurat, ronib, turnib, uudistab ja ajab oma asju. 😄🦜💚
Varbad jäid küll kõveraks, aga funktsioon tuli tagasi — ja see ongi tegelikult kõige tähtsam. Ta ei pea näitusekohtunikule varbaid sirgelt ette näitama. 😂 Ta peab saama olla Emma.
Ja videost on näha, et ta kasutab oma jalgu aktiivselt: liigub, toetub, ronib ja kohandab oma haaret nende kõverate varvaste järgi. Tema keha on lihtsalt õppinud nende jalgadega suurepäraselt hakkama saama.
Ja ma mõtlen nüüd sellele väikesele karbile 2022. aastal:
„Jalad ei kanna ja ta ilmselt ei ela kaua.“
Ja täna:
„Palun vabandust, ma pean nüüd jooksma, mul on tähtsad asjad ajada.“ 😂😂😂
See ongi Emma. ❤️
Ja teate, mis mulle selle juures kõige rohkem meeldib?
Ma ei saanud tema varbaid sirgeks, aga ma ei mõõtnud tema edu selle järgi. Edu oli see, et ta sai jalad alla, õppis nendega elama ja nüüd kasutab neid täpselt nii, nagu tal vaja on.
Väike Päntajalg. Suur võitleja. 💚🦜
Ja „Roheline Torpeedo“ on endiselt täiesti aus ametinimetus talle. 😂
Kommentaarid