Kuidas kaks Senegali poissi peaaegu meie koju tulemata jäid

Üks lugu südamest, mõistusest ja kahest uuest sulelisest pereliikmest

Mõnikord tulevad meie ellu otsused, mida ei saa teha kergekäeliselt. Eriti siis, kui mängus on elusolendid, kes sõltuvad meist täielikult. Siis ei piisa ainult sellest, et süda ütleb „jah”. Tuleb kuulata ka mõistust, kaaluda oma võimalusi, mõelda homse peale ja küsida endalt ikka ja jälle, kas ma saan hakkama.

Just sellise otsuse ees ma seisin, kui tekkis võimalus võtta enda juurde kaks Senegali papagoipoissi.

Ma mõtlesin ja kaalusin. Kas ma peaksin? Kas ma tegelikult tahan? Kas mul on piisavalt jõudu, aega ja võimalusi, et pakkuda veel kahele linnule head elu? Meie kodus on juba Paula ja Emma, kelle iseloomud, harjumused ja väikesed igapäevased draamad on mulle vägagi tuttavad. Papagoid ei ole lihtsalt ilusad linnud puuris. Nad on isiksused, kellel on oma soovid, tujud, hirmud ja vajadused.

Ja siis oli veel Emma.

Meie pisike suleline diktaator, kes on täiesti võimeline arvama, et kogu majapidamine on tema isiklik kuningriik ja kõik inimesed on tema teenistuses. 😂

Kas tema oleks valmis uuteks tulijateks? Kuidas linnud omavahel läbi saaksid? Kas kõik leiaksid oma koha? Neid küsimusi ei saanud lihtsalt kõrvale lükata.

Mõistus muudkui arutles ja süda ei andnud rahu.

Lõpuks sai süda mõistusest võitu.

Nüüd on nad siin.

Kaks poissi, kaks erinevat iseloomu ja kaks täiesti erinevat algust meie ühises elus.

Vanem poiss on umbes 22-aastane. Ta on tagasihoidlikum ja ettevaatlikum ning vajab aega, et uue kodu, inimeste ja igapäevase eluga harjuda. Ma ei oota temalt kiiret usaldust ega seda, et ta peaks kohe tundma end nagu vana olija. Usaldust ei saa nõuda. Seda saab ainult tasapisi kasvatada.

Noorem poiss, umbes kaheaastane, on seevastu julgem ja uudishimulikum. Tema tahaks juba rohkem teada saada, mis siin majas toimub ja milline see uus maailm õigupoolest on.

Praegu elavad poisid eraldi toas, kumbki oma puuris. Ma tahan, et nad saaksid kõigepealt rahulikult kohaneda meie kodu rütmi, häälte, harjumuste ja kõige muuga, mis siin iga päev toimub. Pakun neile maiuseid läbi puurivõre, jälgin nende käitumist ja annan neile aega. Puuride uksedki olen avanud siis, kui see on turvaline, kuid ma ei kiirusta neid teiste lindudega kokku laskma.

Kõik omal ajal.

Minu jaoks ei ole eesmärk lihtsalt see, et viis minutit pärast saabumist oleksid kõik linnud ühes ruumis ja näiksid sõbralikud. Ma tahan, et nad tunneksid end turvaliselt. Et igaüks saaks vajadusel omaette olla. Et keegi ei peaks võitlema oma koha ega tähelepanu pärast.

Ja siis on Emma…

Ma pean tunnistama, et meie väike diktaator on mind üllatanud. Esimestel päevadel olen märganud, et uued poisid on talle päris huvitavad. Veelgi naljakam on see, et üks poistest paistab omakorda eelistavat just Emmat! 😂

Nüüd tuleb siis jälgida, kuidas see väike papagoide seebiooper edasi areneb. Kes kellele meeldib, kes kellele liiga lähedale satub ja kes lõpuks otsustab, et nüüd aitab küll sellest seltskonnast.

Aga nalja kõrval tean ma üht asja väga hästi: ma ei taha sundida neid omavahel sõbraks saama. Las nad tutvuvad omas tempos. Las nad õpivad üksteist tundma ja näitavad ise, milline suhe nende vahel kujuneb.

Kõige rohkem loodan ma sellele, et ühel päeval usaldavad ka need kaks poissi mind nii palju, et tunnevad end minu läheduses täiesti vabalt. Et nad julgevad tulla lähemale, nautida hellust, tukastada õlal või pugeda minu ligi puhkama, nagu Emma seda teeb.

Mul on südames nende kõigi jaoks ruumi.

Nad ei pea minu armastuse pärast võistlema. Igaüks neist saab olla just selline, nagu ta on, oma iseloomu, hirmude ja väikeste veidrustega.

Kas ma kahtlen vahel oma otsustes? Muidugi. Eriti siis, kui need puudutavad elusolendeid, kelle eest vastutan. Ma ei usu, et vastutustundlik inimene saab selliseid otsuseid teha täiesti muretult.

Aga vahel tuleb elus hetk, mil oled kõik mõistusega läbi kaalunud ja süda ütleb ikka veel, et sa ei saa seda võimalust lihtsalt käest lasta.

Minul oli nii nende kahe poisiga.

Nad oleksid peaaegu meie koju tulemata jäänud.

Aga nad tulid.

Ja nüüd on nad osa meie loost.

Ma ei tea veel, milliseks kujuneb meie ühine elu. Ma ei tea, kui kaua läheb aega, enne kui arglikum poiss end päriselt koduselt tunneb või milliseid üllatusi noorem meile veel pakub. Ma ei tea sedagi, millise rolli Emma endale selles uues seltskonnas lõpuks määrab. Kuigi kahtlustan, et tema arvates on see roll juba ammu paigas. 😂

Ma tean ainult seda, et nad on nüüd siin, neil on aega kohaneda ja mina teen omalt poolt kõik, et nad tunneksid end hoituna.

Vahel on kõige raskemad otsused need, mille puhul süda ei anna meile rahu enne, kui oleme neile võimaluse andnud.

Seekord võitis süda.

Ja meie kodus on nüüd kaks uut Senegali poissi. ❤️🦜